Marten

Marten on nüüd 2a ja 4 kuud vana ja käes on see tore aeg, kui iga päev tuleb ette naljakaid ütlemisi ja väljendeid. Täna enne magamajäämist palus ta tungivalt sülle "emme opaa.... alu.... alu... (palun palun)" ja siis üllatas avaldusega "ina äite eebi" (mina väike beebi). Kaashäälikud jätab ta tihti hääldamata, näiteks kui pudrule moosi juurde küsib, ütleb "alu ee oo" (palun veel moosi). Nagu ristsõna, kus puuduv osa tekstist tuleb ise juurde mõelda :). Makaronid on ta lemmiksöök ja seda nurub ta mitu korda päevas, aga isegi issi ei saanud aru, kui Matu ükspäev makarone küsis, sest ta ütleb nende kohta "ada-aun". :) Uutest väljenditest on viimastel päevadel kasutusele tulnud veel "emme ammas" (emme armas). Aga vahetevahel tuleb ikka see vana hea "emme öll" (emme loll) ka käiku. Ikka siis, kui emme kõigega nõus ei ole, mis laps tahab. Kui Marten kellegagi vaidleb (näiteks selle üle, millist lastefilmi telekast vaadata), teeb ta seda suure kirega, aga lõpuks ütleb ikka "ea ill" ehk hea küll, jäägu siis nii nagu sina tahad. Üks naljakas väljend on tal veel: "blöh". Seda ta ütleb nii, et keel käib suust välja ja tavaliselt käib see toidu kohta, mis parasjagu ei sobi. Näiteks õunaplekkide ja paprika südamiku jääkide kohta, mis tuleb tema jaoks ära lõigata. Tegelikult sööb Marten hea meelega peaaegu kõike, isegi teravamaid toite, juurvilju (sh küpsetatud kaalikat, toorest kartulit), toorest küüslauku jne.

Kui Marten oli umbes poole-aastane, püüdsin teda öise nutuhoo ajal pai tehes lohutada. Minu üllatuseks ei sättinud ta end magama, vaid hakkas hoopis mulle pai vastu tegema. Emme süda sulas :). Sellest ajast peale meeldib Matule emme kaisus maga jäädes emme käsivarrele pai teha (rohkem nagu hõõrub seda), pikka aega lükkas ta mu käe lihtsalt ära, kui teda paitasin. Eks ma ikka aeg-ajalt üritasin uuesti ja millalgi enne kaheaastaseks saamist, kui ma jälle talle seljale pai tegin, pani ta silmad kinni ja mõmises mõnust nagu siis, kui midagi head süüakse: "emme.... mmmmm". Ja sellest ajast peale meeldib Martenile pai saada ja teha, kuigi praegugi veel mõnikord lükkab ta emme käe resoluutselt kõrvale, kui emme pai püüab teha. Ja suur musitaja on ta ka. Musi saab emme nii magama minnes kui üles ärgates, Matu hambaid pestes ja niisama keset päeva :). Kui teda musi eest tänan, ütleb ta "alu-alu" ehk palun-palun. See "palun-palun" kõlab nii elutargalt ja täiskasvanulikult, et paneb mind alati muigama. Naljakatest ütlemistest on veel "ina unu äna" (=mina unustasin ära) ning "õpe äla" (= lõpeta ära). Esimest kasutab ta näiteks siis, kui vannituppa pesema lähme ja järsku ta avastab, et peab pissile hoopis jooksma ning teist siis, kui keegi kõditab või peseb teda või niisama nalja teeb :).

Veel oskab Marten meie südameid sulatada erilise tänulikkusega, mis oleks tal nagu sünnist saati kaasas. "Aitäh" oli tal ka üks esimesi sõnu, mis selgeks sai. Kui hommikul talle pudru peale moosi panen, ikka vahest räägin, et näe, kui tore, et Anne/Asta meile nii maitsva moosi tegi. Nüüd ta küsib igal hommikul enne pudru söömist: "Anne? Ata?" Siis pean ütlema, kes moosi tegi ja seejärel hõiskab ta silmade särades "Atähh Anne" või "Atähh Ata". Tänulikkust väljendab ta ka igal muul juhul, näiteks, kui midagi head süüa luban teha. Ükspäev oli meil selline vestlus....

Marten: "emme, amm, ada aun" (emme, tahan süüa, makarone)
Emme: "teeme makarone hoopis õhtul, praegu võime suppi süüa"
Marten: "emme.... ada aun.... alu, alu" (makarone, palun palun)
Emme: "no hea küll"
Marten: "Jeeeeee! Mina amma emme!" (ma armastan emmet)

Ja üldse ma ei saa aru, mis värk lastele nende makaronidega on. Mingit erilist maitset neil ju ei ole. Ma ei pane keeduvette isegi mitte piisavalt soola. Ei saa aru..... Vähemalt on lapsed harjunud sellega, et makaronidele enne serveerimist oliiviõli peale sipsutan, siis vähemalt midagi kasulikku ikka saavad sellest söögikorrast.

Kui Matu toriseb, siis pikalt ja põhjalikult. Ta on ka mitu korda Henrit - Annit hammustanud. Ja ikka päris kõvasti, nii et verevalum jääb järgi ja mõnikord on veri ka väljas olnud. Viimasel ajal küll vähem, aga alles paar päeva tagasi sai Henri ta teravaid hambaid tunda. Ilma põhjuseta ta seda siiski ei tee, ilmselt jääb tal lihtsalt sõnadest puudu, kui tunneb, et suuremad lapsed liiga teevad. Kui emme küsib, kes kapi peale pliiatsitega joonistas või kardinasse kääridega augu tegi, vastab Marten alati ausalt, isegi, kui ta ise pahandust tegi.

Kuna Marten oli vanusevahemikus aasta kuni kaks sageli haige (köha-nohu ning kare ja sügelev nahk lõual ja kaelal), lasime talle pärast kaheseks saamist toidutalumatuse testi teha. Kõrge reaktsiooniga toiduained olid muna, mesi, lehmapiim ja sellest tehtud tooted, oder ja nisu. Kartul andis mõõduka reaktsiooni.  Kohe, kui menüüst nisujahutooted, muna ja mee välja jätsime ning lehmapiima kitsepiimaga asendasime, oli Marteni tervis oluliselt parem, ta magas veel sügisilmadegagi lõunaund rõdul ning püsis nädalaid järjest terve. Annilt-Henrilt on ta aeg-ajalt mingi köhapisiku saanud, aga aurusauna abiga oleme ilusti paari nädalaga täielikult tervenenud. Praegugi on ta juba kuu aega terve olnud. See on eelmise talvega võrreldes tubli saavutus, siis istusime ligi 9 kuud pea järjepanu toas. Kuigi Matule 3Rähni lastehoius sügisel väga meeldis, jätame ta veebruarikuuks veel koju, sest praegu levib ohtlik seagripiviirus.

Mõned toredad ütlemised veel Martenilt:
"usi aha" - lusikas kukkus maha
"issi ullu äinud" issi on hulluks läinud (sellise diagnoosi paneb Marten neile, kes temaga vaidlema hakkavad) :)

Kui Asta-vanaema paari nädala pärast külla tuleb, peame talle vist lapse jutust arusaamiseks vestmiku ette valmistama :)