Naljakaid ütlemisi

Marten on praegu 2a ja 4 kuud vana ja räägib juba üsna palju, aga kuna ta sõnu korralikult välja ei häälda, on suurem osa jutust arusaadav vaid meile. Täna ärkas ta öösel ja kisas: "Tatapuppuuuu, anna tatapuppuuu!" Nõudis keset ööd tatraputru. Kui ma talle mitu korda ütlesin, et magame ära, siis sööme midagi, siis porises "emme öll, emme öll" (emme loll). Seejärel ronis emme kaissu ja jäi magama. Kitsepiim on tal näiteks "itainn", veel on naljakamatest väljenditest "akaunn" (kakajunn), mida ta kasutab ka söögi kohta, mida ta parasjagu ei soovi, aga hirmsasti meelitatakse sööma jne. Neid koledaid sõnu õpivad lapsed muide lastefilmidest ja multikatest. OK, kakajunni õppis ta koduseid toimetusi tehes ära, aga sõnad "lollakas", "loll", "napakas", "lollpea" jne on minu suureks imestuseks igapäevased väljendid multifilmides. Võib-olla on see põhjendatud seepärast, et lapsed neid sõnu küll teaks, aga õpiks meelekindlust ja enesekontrolli kasutades neid mitte pruukima.

Kuigi me mõistame pea alati, mida Marten öelda soovib, tuleb ka segadusi ette. Näiteks "ai" tähendab nii saia, haiget saamist, kääre kui ka pai.

Varem oli Martenil paha komme teisi lapsi hammustada, kui eriarvamusi tekkis, nüüd teeb ta seda järjest harvem, Võimalik, et suurem sõnavara aitab tal end paremini väljendada ja hammustada ei ole vajagi.

Henri on nüüd viie ja poole aastane ja tema on kõnepruuki tulnud sõna "kurat" ja väljend "pagan küll". Jällegi - üsna tihti kuuleb selliseid sõnu lastefilmidest, kus mõni negatiivne tegelane või niisama külaonu vannub. Me selgitame siis järjekindlalt, et selliste sõnade kasutamine ei ole meil lubatud. Vist mõjub ka. See-eest tulevad Henril kõik häälikud kenasti välja. Möödunud suvel veetis Henri nädalakese Anne juures suvilas ja Anne õpetas talle "r" tähe selgeks. See oli viimane häälik, mis veel välja ei tulnud.

Anni on meil lastest kõige varasem rääkija. Juba aasta vanuselt oli tal umbes kümme sõna kasutuses. Praegu, mil Anni on kolme ja poolene, ei tule tal veel "s" ega "r" välja. Henri seevastu hakkas rääkima alles pärast seda, kui kahe ja poole aastaselt lastehoidu läks. Enne oli ikka väga vähe sõnu. Aga lastehoius toimus kiire kõne areng ja juba mõne kuu pärast rääkis vabalt, nii et tundus uskumatuna, et alles hiljuti ta üldse ei rääkinud. Lugesime issiga kusagilt artiklit viitega uurimusele, mille kohaselt laste hiline rääkima hakkamine on seotud suurema testosterooni tasemega. Nii et vist rohkem poistele iseloomulik nähtus.